estonian.txt

Ümberringi laius märg sôjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud,
veel siiski...
Matsmann
Hea riie, väga hea riie!
kôik vaid sellest, et temal polnud juuri all, et tal oli vôimalus

korda elus
Nii tuli mul selleski sfääris pôrkuda harjumatutele vaadetele.

; nüüd teen ma teistele küll
Pakasest ôhetavat vôôrast daami nähes venis keevitaja nägu
targasti,
Ja külgehakkavaid tôbesid me ka ei pôe,
, jah, nüüd juba
Aga kui siiski on nii, et polegi midagi pärast surma?

Ernasse
imestasin, mis puutükk see
ära mustanud, kuid
Karlgi
Silvia
hoiduda omaette

aastat

Kui ta ainult saaks juurde natuke rohkem tarkust ...
läks kôige rohkem ähmi.
Nad käivad jalgsi ja ajavad omavahel juttu.
praegu hoopis kohut käima.
otsuste kuuldavakstegemine nôuab iseäralikku kalkuseseisundit,


Kas tema peaks nüüd
Koolis mängisin ma korvpallikuningat, nüüd

kasina kabineti seinte ja tunnistas
Silvia
vôimalust -
Oled ikka pahane vôi?
Vedelesin, magasin palju, kuid olin ikka unine ja uimane.

Me oleme kôik noored mehed ja me
Eha Anderkop
Sina, kallis
Kas sa ka kuulsid, mis ma
poetakse vôi teineteisele pôue; lähivaatlus vôib ilmsiks tuua
aknaraamid pehkinud, veekraan koridoris.


Kes on sinu ema tütarde ema?
tuhandeid
tôi näiteid teiste rahvuste märksa tervemast mentaliteedist;
Oli säärast pikka ringi vaja?
Keevitaja läks ägedaks, pilklikuks; lugu lôppes sellega, et
Aga tee see asi endale selgeks, mis sa jokutad!
öelda?
Kord liikus ta ära oma sünni- ja kasvukohast.
pahaseks.
aastat alimente, see polnud kerge, meil endil kasvasid


astuks
Nii oli ta ju varem siin aias korduvalt hulkunud, ainult et
Helistamise môte polnud ju kône sisus,

Ega kavatsegi midagi ette vôtta, otsustagu mina kuidas tahes.
Eha Anderkopiga
tunnust, nüüd aga lubas seda endale isik, kes ei kuulunud
esimese


reipalt tagasi maja poole.

alla vajumas.
kuid muutus siiski rôômsamaks.
Silvia
naine seal teises otsas hakkas hingeldama ja keel läks sôlme,
lahkumiseks valmis, aga elu tôestas veel kord, et jôhkrate
:
vastu
Tule vaata pabereist järele!
Mitte midagi ei saa iialgi valmis.
arupidamine pole häbiasi.

See oli nii ammu, ma ei uskunud,
Iga maanaine varub eelolevaks
Ootas.
Tead, lähme meile.
Remmelga all jôe ääres pani

ja kôike muud,
Olmani
Silvia
Sina vôid ja mina ei vôi?
Seda kôike vôib pakkuda boss, mitte töölispoiss!

on pliidipuude tegemisel abi tarvis.
ei vôi nii pikal äraolekul puhkeda tuli vôi plahvatada gaas ja
oli tôsiselt asja
Kui

koht on rohkem siin,  rohkem puude kui inimeste seas...

Triinu
Mis môtet on
Sellesama metsa teisest servast olime

Kraaving
ära poonud.
aegade tavaloo.

seletanud.
.
abituna lohisenud jalutusrihma otsas üle kivide ja kändude, jäi

Nutsin, kui ta kodust ära läks, ja lärmasin ja tembutasin,


mida on meil selles hallis ôhtus teha.
möödaminnes, mitte paludes, vaid justkui oleks temal voli midagi
:

Relli
Helena
ütles, et ei kôlba

oma lööklausetega ära ehmata!

saab jaotada, ütlesin jäiselt ja panin toru hargile.
Uhked jämedad puud madalate okstega, ammusurnud taluperemehe
pöördudes treener
, jah, nüüd juba
püüdis oma môttega

Vôtke istet ja vôtke ôhtulist, madam.
Nojah!
peksavad; mehed on harjunud selja taha ja jalge ette vaatamata

alla vajumas.
nagu koerad ikka - haukusid larinal ja liputasid samal ajal

rohelise teekannu.
Olin neid sônu vanast kooliraamatust lugenud, nad omavahel ühendanud

kohtlema kui mängumeest, koos pidutsedes vôisin pälvida
tööga ära vaevama nagu tema ema.
Kraavingult
Keegi ei teadnud mind takistada maikuus lillepeenra

Helistamise môte polnud ju kône sisus,
Mina ei tää!

Helena
jookseb kohvikannu man.

kaebasime,
Kindla peale!
Tôredalt vastas ta:
vastu külma taevast.
oli veel veidi tuultki, aga seest küttis päike auto kuumaks, nii
heinaseemneid, aga kleidisappa hirmsaid hambulisi
Armastuse lugu
kui ta tagasi tuli.

ainult minu käest vôis ta kuulda:
Helena
Pastor oma pika musta kuuega ja suure

Määratu ja ääretu

Selle demagoogilise  ôpetuse pôhipostulaadid

Jaanile
Mille poolest on tema praegu puust targem vôi üle?
kolmekümne seitsme
Vôrumaalt
ning näitas rusikat.
Auto omamine kujutas endast mängumehe sekundaarset
Eha Anderkop
Sealpool ei olnud
Kui sul kaob tahtmine koju minna, môtlesin,
Ja rohkem ma sellest ei räägi, sest ôndsad
köögist tulles.
muusikat kuulata.
Sebedeuse
Kuidas sa vôid üldse niisuguse
teised
ja kutsus.
Revident-raamatupidaja.
Oleme rääkinud
Jôudsime välja äärde.
Kas inimesega on äkki nii nagu puuga -
Sina

Ta pole ju kellelegi otse halba teinud?
.
vana
ise siia saabunud, aga nendes pihlakates olin kindel, et
küsinudki
Ta tômbas küünte vahelt tubli mahvi, köhis oma
Heldurit
Lootus suhete paranemisele

mamma

Ema ootas kannatlikult,
ja tumelilla ninaga paks mees, ühika hirm, kirjutas mind sisse,
Olmani
ôitsvate ôunapuude vahel, nagu ta unes oli seisnud.
aidata, aga ei osanud kübetki pakkuda.
Treialit aga häiris see öine ülevalolek ja muusika kuulamine.
istutatud.
Anderkop
mitte rohi, vaid muld, pori ja lehmapask.
krambid jalgades.

otsuste kuuldavakstegemine nôuab iseäralikku kalkuseseisundit,
ei môtle taevasiku üle.